Foto: Paweł Czerwiński, Unspalsh.

Sharpminder

Ära mõtle, ära küsi, maksa makse ja vali meid!

Eile lõi Eestis välku justkui selgest taevast – valitsuserakonnad tulid ootamatult välja ettepanekuga reformida erakondade järelevalve süsteemi (et mitte öelda: reformida Eesti Põhiseadust). Ideega polnud kursis kodanikkond, valitsusvälised parteid ega ka Riigikontroll, kelle alluvusse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) plaani kohaselt peaks liikuma.

Lähme korraks alguse juurde tagasi. ERJK loodi üheksa aastat tagasi (2011) Euroopa Nõukogu juures oleva riikide korruptsioonivastase ühenduse GRECO soovitusel mille kohaselt tuleb ‘erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise kontrollimine panna ülesandeks sõltumatule organile, kellel on mandaat, volitused, rahalised vahendid ja personal rahastamise tõhusaks kontrollimiseks, poliitilise tegevuse rahastamist käsitlevate eeskirjade võimalike rikkumiste uurimiseks ning vajaduse korral sanktsioonide kehtestamiseks’.  

Kuigi ka toona käisid arutelud selle üle, kuhu see kontrollorgan täpselt paigutada, jäädi lõpuks ikkagi parlamendi juurde. Samasugust muster on levinud paljudes Euroopa maades. 

Kui GRECO aasta pärast ERJK loomist olukorda uuesti hindas, oli neil põhjust rahuloluks mitmes mõttes:

  1. järelevalve komisjonil, mille liikmed määravad õiguskantsler, riigikontrolör ja Vabariigi Valimiskomisjon, on sõltumatu üksuse staatus;
  2. komisjon kontrollib lisaks valimiskampaaniate rahastamisele ka erakondade muud majandustegevust.

Just järelevalve laiendamine erakondade kogu majandustegevusele sai murdepunktiks parteide kahtlaste tehingute avastamisel, sest valimiskampaaniate pea olematu regulatsioon Eesti seadustes tegi igasuguse trikitamise lihtsaks.

Ükski valimisseadus ega erakonnaseadus ei defineeri, mis on valimiskampaania või millised kulud tuleb liigitada kampaaniakulude alla? Samuti pole Eestis määratletud, millal valimiskampaania algab? Seega on igal erakonnal võimalus otsustada, kas nt aasta enne riigikogu valimisi laekunud suurannetus kanda kampaania aruandesse või mitte? Sama suvaliselt saab panna sisse või jätta välja  parteijuhi ringsõidud mööda maad kuu aega enne valimisi, sest neid võib klassifitseerida ka osana tavapärasest partei tööst.

Mõnevõrra iroonilisel kombel oli parimaks kaitseks sohi tegemise vastu parteide endi ‘naabrivalve’. Just see, et ERJKs olid esindatud kõik parlamendierakonnad, distsiplineeris neid enim. Nii nagu korralikus parlamendis hoiab opositsioon ja koalitsioon habrast, kuid efektiivset tasakaalu, nii ei luba ka ERJK koostamise põhimõte sellel kuhugi poole kaldu vajuda.

Allikas: OSCE-ODIHR Discussion Paper -Political Party Funding Regulation in Europe, East and West: A Comparative Analysis (2018)

Tegelikud probleemid Eesti parteide finantsjärelevalvega on hoopis mujal – ERJK ‘käed jäävad lühikeseks’. Aastast aastasse on riigikogu saadikud tõrjunud ERJK ettepanekuid komisjoni õiguste laiendamiseks. Ülalolev tabel näitab, et komisjoni tahtmistel on alust – teiste Euroopa maadega võrreldes on ERJK väga vähe võimalusi patuste parteidega midagi ette võtta

19 riigis võidakse rikkumise korral peatada partei rahastamine riigieelarvest;
17 riigis võib patuseid oodata vanglakaristus;
15 riigis on parteil oht et nende vara konfiskeeritakse.

Eestis on praktiliselt ainsaks karistuseks rahatrahv, mille summade puhul CRECO küsib, kas need ikka on piisavad, et olla tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad?
Sharpminder meenutab, millisesse jamasse [loe: rahapesu skandaalidesse] sattus Eesti seetõttu, et karistused pankadele olid väga madalad. Täna saab Eestis parteile määrata max 15 000 EUR sunniraha. Võrdluseks olgu öeldud, et Euroopas on parteidele määratava keskmise rahalise karistuse suurus 20 000 EUR, Itaalias aga ka kuni 0,5 miljonit EUR.

Lühidalt on rahvusvahelises vaates Eesti probleemiks see, et järelevalve komisjoni käsutuses olev ‘tööriistakast’ pole veel piisavalt mitmekesine ja mõjus, mitte aga komisjoni väidetav ebaprofessionaalsus (vaata Seederi kommentaari siit) või erapoolikus.

Välkuudist kokku tõmmates küsigem – kuidas aitaks ERJK viimine riigikogu juurest Riigikontrolli alla neid muresid lahendada? Tundub, et mitte kuidagi. Siit tekib kohe kahtlus, kas eelnõu algatajatel on mingi oma ‘varjatud agenda’? COVIDi kriisipaketi raames jagatav riigiabi võib tekitada suure kiusatuse lõigata sealt ka endale üks ‘pikem vorstijupp’. Vaat see, et riigiabi jagamine oleks kooskõlas maksumaksja huvidega, on tõepoolest Riigikontrolli teema.

clinton-naik-NcTQ602gKLI-unsplash

Foto: Clinton Naik, Unspalsh

Hinda ja jaga:

Avalda arvamust:

  • Post Category:Demokraatia