Raharegulaatori näilised ja tegelikud probleemid

Foto. Artjom Bryzgalov, Unsplash

Foto: Artjom Bryzgalov, Unspalsh.

Sharpminder

Käesolev arvamuslugu ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes 26.09.2020.

Viimased nädalad on pakkunud palju uudiseid Martin Helme ja Louis Freeh kunagise õigusbüroo Freeh Sporkin & Sullivan, LLP (SPP) vahel sõlmitud õigusabi leping teemal. Lepingu hind meile on 3 miljonit eurot pluss riigisaladuseks tembeldatud boonus juhul kui USA ametivõimud määravad Põhjala pankadele trahvi rahapesu soodustamise eest Eestis. Arvamusi Freehi palkamise mõttekusest on seinast seina ning ühiskond lõhki nagu paljudes teistesi küsimustes.

Kuid Martin Helme tegevus ja motiivid on poliitiliselt väga selged, nagu ka peaminister Jüri Ratase retoorika ja hoiakud. Nendega nõustuda on võimatu. Nii Valitsuse pressikonverentsidel, kui ka Riigikogu kõnetoolis tuleb Jüri Ratase suust seoses Helme/Freeh’iga äraleierdatud ja mittemidagi ütlevad laused stiilis „ma usun Andrus Veerpalu (loe: Helmet) ja Freeh’i (loe: Mati Alaveri)“. Alaveri/Veerpalu uskujaid pole palju jäänud, EKRE/Ratta retoorikal on oma tugev fänniklubi jätkuvalt olemas.

Kui olukorda rahulikult analüüsida, siis tasub otsa vaadata mitmele küsimusele.

  1. Analüüsi ei ole?

Esiteks, kui tõenäoline on ja millisel alusel saaksid USA ametivõimud Põhjala panku (konkreetselt Dansket ja Swedbank’i) rahapesu süüdistuse alusel USA’s üldse trahvida? Konkreetne ja loogiline küsimus, aga niipalju kui meediast teame, siis seda analüüsi Rahandusministeerium ega valitsus tellinud ei ole.

Olen seda küsimust Sharpminderi blogis juuli keskel juba lahanud, aga asjakohane on see tänagi. Minu ülevaade baseerub mõjuka S&P Global Market Intelligence analüüsil. Viimane leiab kokkuvõtvalt, et:

  • Dansket ei saa USA’s suure tõenäolisusega trahvida kui USA’s tegutsevat panka, kuna ta ei oma USA’s kohapeal reguleeritud filiaali. USA tegutseva pangafiliaali trahvimine on kõige tavapärasem ja lihtsam viis, kuidas USA järelevalveorganid saavad ja tohivad rahapesu trahve mitte-USA päritolu pankade suhtes üldse rakendada. Tõe huvides veel niipalju, et erinevalt Danskest omab Swedbank New Yorgis USA litsentsiga filiaali.
  • USA järelevalveorganitel on olemas ka võimalus trahvida mitte-resident panka, aga siis on vaja kohtule näidata, et panga juhtkond on rahapesuga tegelenud

Peale S&P Global Market Intelligence analüüsi ilmumist aasta alguses on sündmused edasi läinud. Siin on paslik osundada suhteliselt värskele kohtuotsusele – 24. augustil otsustas U.S. District Judge Valerie Caproni jätta Manhattani kohtus rahuldamata nelja New Yorgi ja Massachusetti pensionifondi ühishagi (class-action) Danske vastu, ja mis nõudis Danskelt kahjutasu aastatel 2014-2019 panga tulude moonutamise ja mittetõhusate sisekontrolli meetmete eest, mis kõik on seotud Danske Eestis toimunud võimaliku rahapesuga. Kui USA kohtute järgnevates astmetes ei otsustata teisiti, siis välistab kohtunik Caproni otsus ka selle võimaluse Danske panga trahvimiseks.

  • Danske hüvitab võimalikud kahjud vabatahtlikult ja lepib selles kokku teda hetkel menetlevate järelevalveastutstega (sh Eesti Finantsinspektsioon ja Prokuratuur). Kuna USA’s on Danske võimalikud trahvid pigem teoreetilised kui realistlikud, siis pole Danskel suurt huvi mingi kokkuleppeline suur trahv ise vabatahtlikult ära tasuda. Aga seda ei saa välistada.

2. Miks Louis Freeh lahkus SPP’st ja advokatuurist?

Teiseks küsigem, miks lahkus Louis Freeh väga ootamatult, loetud nädalad pärast Eestiga õigusabilepingu sõlmimist (31.07.2020) SPP’st ja USA advokatuurist. Täiesti arusaamatu on, miks riik (Rahandusministeerium) pidi sõlmima õigusabi lepingu advokaadibürooga, kelle juhtpartner ja Eesti riigiga lepingut vedav advokaat lahkub büroost ja kelle advokaadi õigused peatuvad. Üldiselt on advokaadi õiguste peatamine, kas ajutiselt või alaliselt väga tõsine teema. Mingeid selgeid põhjuseid ega selgitusi Louis Freeh oma sammude kohta Eesti avalikkusele andnud ei ole. Seega jääb segaseks, kes ikkagi Eesti huve kaitseb, kas advokaadibüroo või advokaadikutseta härra Freeh? Ühtegi teist persooni Eesti avalikkus SPP büroost näinud ega kuulnud pole.

3. Miks me ei küsi raha Danske korraspodentpanga trahvist?

Kolmandaks, miks me ei küsi endale osa Deutsche Bank’i 150 miljonit dollarisest trahvist, mille USA järelevalveorganid pangale tegid? Trahv kattis kahte kaasust – Jeffrey Epsteiniga seonduvat ja Deutsche tegevust Danke korrespondentpangana USA’s seoses Eesti Danske harus toimunud rahapesuga. Arusaamatu, miks soovib Rahandusministeerium saada valuraha otse Danskelt, aga mitte juba realiseerunud (ja ilmselt juba ka makstud) trahviotsusest USA Danske korrespondentpangale? Juhul kui U.S. Treasury on tõesti valmis trahvirahasid jagama nagu lubavad avalikkusele Martin Helme ja Louis Freeh, siis oleks paras alustada siit  ja vaadata, kui palju raha reaalselt Eesti poole liiguks? Kui üldse.

Olukorras, kus Danske trahvimine USA’s muutub üha udusemaks võimaluseks, klammerdutakse mingi mütoloogilise trahvi ootuse külge. Trahvi ei pruugi paraku  kunagi tulla, sest selle jaoks puudub selge õiguslik alus. Juhul kui Danske ikkagi läheb vabatahtliku valuraha maksmise teed, siis kutsutakse laua äärde ka Eesti Finantsinspektsioon ja Prokuratuur. Freehi siin vaja ei ole. Kui nii juhtub, siis kes vastutab kogu 3 miljoni ja mainekahju eest?

Vassimisest ja valedest tiine Freeh’i kaasus on võtnud ära kogu tähelepanu, mida Eesti finantssektori juhtimine hädasti vajab. Vaadates nii rahapesu kui ka finantssektori riske laiemalt tundub, et Rahandusministeeriumi kui regulaatori tööpõld on lai ja pole ühtki vabandust nende teemadega mitte tegeleda. Olgu siinkohal mõned olulised asjad välja toodud.

Õnneks on lõpuks aru saadud, et finantssektoris rakendatavad trahvimäärad võivad ja peavad olla suuremad.

Finantsinspektsioon (FI) on esimese miljonilise trahvi SEB pangale rahapesu valdkonnas esinenud puuduste eest juba teinud. Uus piirmäär on 5 miljonit (varem naeruväärsed 32,000 EUR) ja seda võiks veelgi tõsta, et tulevikus mitte jälle jääda ootama unistuste trahvilaeva USA’st. Meil on ikka Eesti riik ja võiksime oma asjadega ise hakkama saada.

Nädalapäevad tagasi avaldas Rahapesu Andmebüroo (RAB) raporti, mis käsitles virtuaalvääringute vahetuse ja rahakoti teenust. Selgus, et Eestis on registreeritud ja formaalse RAB tegevusloa saanud ca 1300 sellist ettevõtet, kusjuures nende seotus Eestiga on sageli marginaalne kui sedagi. Eelmine aasta küll natuke karmistati kohapealse tegevuse nõuet, aga see on toonud kaasa vaid tööpakkumiste laine kohalikes CV portaalides leidmaks kohalikke ‘tankiste’ RAB’iga sujuva suhtlemise tagamiseks,  aga kellel puudub igasugune kontroll nende virtuaalvääringu ettevõtete reaalse tegevuse ja tegelikke riskide osas. Igasugused väiksemad ja suuremad pettused, häkkimised, rahapesu ja narkotulude pesemine on kõik märksõnad, mis selle äriga kokku käivad. Kui piiluda nende virtuaalvääringu firmade kohtulehti, siis hakkab silma, et rõhutatult tõstetakse esile oma litsentseeritust ja reguleeritust. Eestis!

Niikaua kui RAB ei oma tõhusat tööriistakasti tõhusaks järelevalveks krüptoraha firmade üle on see kõik üks viitsütikuga pomm, mis ootab lõhkemist.

Samasuguseks viitsütikuga pommiks võivad saada ka hoiu-laenuühistud ja ühisrahastus platvormid.

Viimased on olematute ja lähiajal ilmselt olematuks jäävate deposiitide intressimäärade juures endale kõvasti kliente leidnud. Ühisrahastus platvormidega on juba probleeme tekkinud ja osade investorite rahad on helesinise suitsuna maailma finantssüsteemi haihtunud. Eesti hoiu-laenuühistud on kummaline nähtus meie finantsmaastikul. Eestis on üksjagu panku pankrotti läinud või on FI nad sulgenud. Lätis ja Leedus on hoiu-laenuühistuid üksjagu hingusele läinud ja hoiustajad valusalt vastu näppe saanud. Leedu tegi eelmise kümnendi keskel väga mõistliku sammu kui suunas tugevamad hoiu-laenu ühistud nn väikest pangalitsentsi taotlema ja asus sama regulatsiooni alusel ka Fintech ettevõtteid Leetu meelitama. Ning on teinud seda tõhusalt. Eesti Hoiu-laenuühistud on aga kui teraskilbiga kaetud ja elu õitseb pea olematu järelevalve taustal.  Hoiustajate raha suunatakse sujuvalt endaga seotud kiirlaenu äridesse ja/või inkassofirmadele veelgi parema marginaaliga äri ajama. On naiivsus eeldada, et see karusell töötab lõpmatuseni tõrgeteta, ilma sisulise ja põhjaliku järelevalveta.

Ühesõnaga, Freeh lähetamine USA avarustest Eestisse raha tooma on olemuslikult ebaprofessionaalne ja sisult asendustegevus. See meenutab Samuel Becketti legendaarset näidendit ‘Godot’d oodates’, kus Didi ja Gogo muudkui vaidlesid ja pistsid rinda, aga keda ei saabunud, oli Godot. Selmet ’Godotd oodata’, võiks rahandusminister oma  tööportfelli lahti teha ja mõne sisulise asja kätte võtta.

Foto: Bermix Studios, Unsplash

Hinda ja jaga: