Hälin ja raev

Foto: Girma Nigusse, Unspalsh.

Sharpminder

Tänane lugu sai oma pealkirja USA kirjaniku William Faulkneri tuntud romaanilt. „Hälin ja raev“ kirjeldab vast kõige piltlikumalt seda poliitilist agooniat USAs, mille tunnistajateks me oleme olnud. Eestimaa hälin ja raev on veel ebaselge, kuna võimul on jätkuvalt EKRE valitsus.

Sharpminder on väga tähelepanelikult jälginud USA presidendivalimisi, sest arvestades USA rolli maailmas, on teema tõesti oluline ja seda mitte ainult USA kodanike jaoks.

Tulemused on selged: Biden 306 valijameest, Trump 232; Bidenil on ka kokku üle 6 miljoni hääle rohkem.

Kuid kõigi jaoks pole tulemused veel ikka selged. Vaid nädalapäevad tagasi teatas Putin, et tema ootab veel midagi. Eks neid ootajaid on ka siin kodukamaral, aga ‘game is over’. 24.11. Trump kaudselt ka alistus, kui talle üdini lojaalne Emily Murphy, General Services Administration (GSA) juht, saatis President-elect Joe Biden’ile mõneti tavatult isikliku kirja (loe siit) tunnustades teda uue administratsiooni juhina. See kiri avab ühtlasi föderaalsed rahalised vahendid uue administratsiooni ettevalmistamiseks ning  tagab Joe Biden’ile ja tema meeskonnale juurdepääsu konfidentsiaalsetele briifingutele tagamaks võimu sujuva ülemineku 20. jaanuaril 2021.

Trump ise oma kaotust endiselt ei tunnista ja jätkab säutsumist valimistulemuste võltsimise ja tema kahjuks loetud ‘fake’ häälte teemal. Tõenäoliselt saab Trumpist esimene president USA ajaloos, kes ei tunnista USA valimiste tulemusi.

Kurb, aga ehk inimene veel muudab meelt. 28. novembril oli Trumpi meeskonna poolt algatatud kohtuasjade seis 1:36-le. Trumpil on vaid üks ebaoluline võit Pennsylvanias, mis sisuliselt ei muutnud midagi.

Foto: Mana5280, Unsplash

Kaotuse mittetunnustamine on Trumpi enda imagot tugevalt mõjutamas, sest väärikas taandumine on poliitikas alati rohkem hinnatud kui jäärapäisus. Kogu selle kaotuse ja hävingu näoks on saamas Trumpi ihuadvokaat, New Yorgi eks-linnapea Rudy Giuliani. Kaks totaalselt läbi kukkunud pressikonverentsi oma sisutühjuses ja koomilisuses on selle tunnistajaks. Esmalt planeeriti pressikonverents kogemata Philadelphia noobli Four Season hotelli asemel samanimelisse kinnisvara-arendusse, mis asetses matusebüroo ja sekslelude poe vahel. Teisel pressiüritusel, mis toimus GOP rahvusliku komitee ruumides, hakkas Rudy’il ilmselt oma jamast juba nii palav, et ta higistas oma juuksevärvi mööda põski alla voolama. Ameerika press nimetas asja lühidalt ja tabavalt ‘Giuliani meltdown’.

Tema ja Sidney Powell’i etteasted olid tragikoomilised ja kurvad oma sisus. Süüdi on kommunistid, hiinlased, Venetsueela eks-diktaator Hugo Chavez, Saksamaa ja Hispaania serverid, Dominion häältelugemismasinad, surnud neegrid  ja sajad tuhanded muud põhjused.

Nagu aga näitab eelnevalt viidatud kohtustatistika, ei pea sellised paroodilised süüdistused kohtus vett. Seal peab rääkima tõtt ja ainult tõtt ning esitama kontrollitavaid tõendeid. Hetkel ongi kongresmen Bill Pascrell Jr. (D) esitanud omakorda taotluse viie osariigi kohtutele, et Rudy Giulianilt ja veel 22 Trumpi meeskonna advokaadilt võetaks advokaadi kutse ära valeväidete ja pettuste esitamise eest kohtus. Väga head kokkuvõtet Trumpi siseringi valimisjärgsetest tegemistest ja hoiakutest saab lugeda siit.

Giuliani puhul on paslik meeles pidada tema suurt sõprust mitte ainult President Trumpiga, vaid ka meil juba hästi tuntud Louis Freeh’iga. Tahes tahtmata tekib kahtlus, et Helme valiski Freeh’i teadlikult tema seotuse tõttu Giulianiga lootuses saada juurdepääs President Trumpile ja U.S. Treasury rahalaevale.

Siinjuures ei saa unustada meie ministreid, kes kandsid revääril ‘Vote for Trump’ märke ja mustasid tulevast president Bidenit TRE raadios. Kuni 20. jaanuarini võib veel kõike juhtuda, aga pärast seda on Freeh Eesti maksumaksjatele puhas bilansiline kohustus, mitte vara.

USA Presidendivalimiste kontekstis on ootamatult ülioluliseks saanud kahe senati koha valimiste II voor Georgia osariigis 5. Jaanuaril 2021. Osariigi seaduste järgi saab senati koha esimeses voorus see kandidaat, kes saab 50%+1 häält. See tingimus jäi täitmata, kuigi istuval senaatoril David Perdue’l (R) jäi sellest puudu vaid 0,3% punkti. Tema vastaskandidaat on 33-aastane juudi päritolu dokumentalist Jon Ossoff (D). Teises paaris on vastamisi istuv senaator Kelly Loeffler (R) ja mustanahaline pastor Raphael Warnock (D).

Miks need kaks senatikoha valimist nii olulised on? Hetkel on vabariiklastel senatis 50 kohta ja demokraatidel 48. Juhul kui demokaadid suudaksid võita Georgias 2 kohta juurde, siis 50:50 häälte puhul muutub määravaks tulevase asepresidendi Kamala Harrise hääl ja demokraadid saaksid oma poliitikat olulisel määral ise kujundada. Kui vabariiklastel õnnestub nendel valimistel võita kasvõi üks koht, jääb senati vabariiklaste juht Mitch McConnell edasi gate-keeper’iks uute seaduste ja oluliste ametisse nimetamiste juures. Hetkel töötavad mõlema partei kandidaadid tandemis ja valijatele pakutakse nö kaks ühes lahendust. Kaalul on palju. Mõlemad vabariiklasest kandidaadid on veendunud trumpistid, demokraatide kampaania keskmes on pastor Warnock, kes on seotud väga mõjuka Georgia kirikuga, mis on ajalooliselt seotud ka Dr. Martin Luther Kingiga.

Foto: The Washington Post

Georgia on ajalooliselt olnud konservatiivide kants, kuid hetkel on tulemust raske ennustada. Trumpi võimalik positiivne või negatiivne mõju nendel valimistel pole selge, sest tema käitumine on jätkuvalt ettearvamatu. Kuna Trump on pannud kahtluse alla kogu valimiste sõltumatuse ja eriti Dominion hääletusmasinad, siis külvab see omajagu segadust vabariiklastest valijate seas, kes ei tea enam, kas üldse valima minna?

Kuigi President Trump ei ole Sharpminderi lemmik, on ikkagi oluline vaadata, miks sai ta seekord kokku rohkem hääli kui oma valmisvõidu aastal 2016?

Donald Trumpi 73,89 miljonit häält on USA ajaloo teine tulemus valimiste võitja Joe Bideni 80,03 miljoni hääle järel. Tõsi, USA rahvastik kasvab, aga ka valimisaktiivsus oli seekord USA kohta väga kõrge – 65%.

Fakt on see, et Trumpil õnnestus kõnetada oma valijabaasi ja tuua nad valimiskastide juurde. Lisaks parteiliselt lojaalsetele valijatele on USA’s, nii nagu mujalgi, palju neid, kes ei vali maailmavaate järgi. Need nn. probleemipõhised valijad (issue voters), hääletavad selle kandidaadi poolt, kes suudab neid oma lubaduste/tegudega kõnetada ja nende jaoks konkreetselt midagi ära teha.

Pakume siin kiirülevaateks kaks joonist. Üks näitab, kuidas suutsid Trump ja Biden kõnetada sõltumatuid, st. selge parteilise eelistuseta valijaid; teiselt jooniselt näeme, kui edukalt kõnetasid nad latiinosid.

Andmed: The Washington Post

Alustades sõltumatutest, siis siin võitis selgelt Biden ja see valijate rühm (ca 26% kõikidest valijatest) oli üheks olulisemaks kaalukeeleks valimistulemuse määramisel. Võrreldus 2016 aastaga kasvatas Biden toetust ca 12% punkti võrra, samas kui Trump 5% punkti kaotas. Sama trend on täheldatav kõigis võtme osariikides. See erakondliku eelistuseta hääletajate kaldumine demokraadist Bideni poole tuleb suuresti kanda Trumpi isiku ja tema vastandumistest lähtuva poliitikategemise arvele. Inimesed väsivad ja kui neil ei ole tugevaid huvisid vastandumise poliitikates, siis nad pigem eelistavad vastaskandidaati, kes pakub tasakaalukamat poliitikat.

Latiinod (13% valijatest) on huvitav valijate rühm. Ajalooliselt pigem demokraate toetav kogukond, (v.a. Florida kuubalased, kes on kindlad vabariiklased) on muutunud üha kirjumaks. Mõneti ootamatult on Trump siin, eriti Lõuna osariikides, suutnud oma valijabaasi laiendada. Lõunas annavad tooni väärtuspõhised hoiakud (relvaõigused, usk ja sellega seonduv abordivastasus) kui ka puht pragmaatilised tööga seotud valikud.

Paljudest ülevaatelugudest ja intervjuudest kooruvad selliseid hoiakuid nagu see siin  – „Trump võib kutsuda mind vägistajaks ja ‘bad hombreks’, mul on paks nahk. Aga kui tema energiapoliitika hoiab leiva minu laual, siis ma hääletan tema poolt“.

Nii rääkis aastakümneid tagasi sisserännanud mehhiklane, kes töötab Mehhiko piiri lähedal asuvas Nevada naftapuurimisettevõttes. Ka teise põlvkonna sisserändajate lapsed püüavad hooti olla ’valgemad’ kui ’valged’ ise ja on oma hoiakutes radikaalselt konservatiivsed.

Eelvalimistel koondusid piirialade töölisklassi latiinod tugevalt vasakpopulist senaator Bernie Sandersi taha, aga valimistel eelistasid hoopis parempopulist Donald Trumpi. See kinnitab, et populistide näiliselt lihtsad lahendused kõnetavad edukalt teatud valijagruppi, ükskõik kummast maailmavaatelisest tiivast need lubadused pärinevad.

Kolmas tugevnev ja oluline trend USA valijakäitumises on kasvav maa ja linna lõhe.

Demokraadid kasvatavad oma ülekaalu linnades, sealjuures suutis Biden sel korral tuua oma poolele eeslinnad (suburbs). Vabariiklased ja Trump kasvatasid aga oma toetajaskonda provintsilinnades ja maapiirkondades ning seda nahavärvist olenemata. Bloombergi analüütikud toovad välja, et ka eeslinnad pole täna enam need white & middle class, mis 1960-70-ndatel. Eeslinnadest on saanud väga erinevat tüüpi asumid ning toetus Bidenile oli eriti selge seal, kus domineerib kõrgemat haridust eeldav hõive. Huvitava muutujana tuleb sisse ka asustustihedus – mida tihedam asustus, seda selgemini on valijahääled kaldu demokraatide poole. Bloombergi lugu on leitav siit.

Andmed: Bloomberg

Seega on USA valijate käitumist määravad lõhed tänaseks oluliselt muutunud – rass ja nahavärv on vähem olulised, piirkond ja sellega kaasnev seotus ühe või teistsuguste majandussektoriga aga üha olulisem. Sellele linna-maa lõhele ’keevitatakse’ külge sobilik annus populismi.

Linna ja maa lõhe omab ka selget geograafilist mõõdet. Trumpi toetajaskond paikneb valdavalt sisemaal, Bidenil aga valdavalt rannikul, nii Idas kui Läänes. Võib öelda, et majandusarengu ajalugu on ennast paradoksaalsel kombel kordamas – juba Peeter I uskus, et raiudes St.Peterburgi rajamisega „akna Euroopasse“, saab sadamalinnadest Venemaa arengu vedur. Hilisematest ajastutest näeme seda fenomeni selgelt Hiinas, kus suured rannikulinnad ja nende areaalid on silmanähtavalt arenenumad kui sisemaa. Raha, kapital ja tehnoloogia-intensiivsed töökohad annavad tõuke rahvastiku muutusteks nii inimeste sissetulekute kui ka maailmavaate mõttes.

Teaduskirjanduses on need vastuolud sageli raamistatud globaliseerumise võitjate ja kaotajate teemaga

Andmed: The Washington Post

USA Kesk-Lääne põllumajanduspiirkonnad on üldiselt nn swing states, ilma tugevalt juurdunud parteilise eelistuseta. 2016 läksid need aga suhteliselt kindlalt Trumpile, ka 2020 hääletasid farmerid jätkuvalt Trumpi poolt. USA ajakirjandusest leidub sellele populismi ja kommunikatsiooniga seotud seletusi.

Esiteks raha. Trump väitis teledebatis, et ta on ‘andnud’ farmeritele 28 miljardit dollarit, mis on  saadud Hiinale kehtestatud kaubandussõja tollidest. Ja farmerid usuvad seda. Ajakirja ‘Fortune’ (mis pole demokraatide hääletoru) andmetel on farmerid tõepoolest aastatel 2018-2019 saanud põllumajandusministeeriumi (USDA) kaudu toetusi, pehmendamaks kaubandussõja mõju. Toetusi jagas USDA allasutus USDA’s Commodity Credit Corporation, kes sai raha muidugi mitte Hiinast, vaid laenas U.S. Treasurilt (loe täpsemalt siit). Viimase rahaeraldised ei peegeldu föderaaleelarves ja seega ei allu Kongressi kontrollile.

See lugu on väga sarnane Trumpi 2016 a. lubadusele ehitada piirile ‘beautiful wall’, mille Mehhiko kinni maksab. Tegelikkuses rahastab müüri ehitamist ikka USA maksumaksja, aga mingi valijagrupi jaoks töötavad sellised valed hästi.

Teiseks, demokraatide partei segased sõnumid ’defund police’ teemadel. Progressiivsed ja radikaalid, kes tahavad drastiliselt vähendada politsei rahastust ja muud sotsialismi maigulised ettepanekud ei lähe farmeritele kuidagi peale. Koos USDA rahavooga parkis see kommunikatsiooniviga farmerite hääled kindlalt Trumpi taha.

Omaette teema on nn Rust Belt ehk post-industriaalne Ohio, Kentucky jt Ohio jõe piirkonna osariigid, kus on väga palju ’sinikraesid’ ja vaesust. Netflixis linastus vaid nädalapäevad tagasi J.D.Vance raamatu ‘Hillbilly Elegy’ põhjal valminud Ron Howardi samanimeline film. See annab päris hea olustikupildi ilmajäetusest ja sellega kaasnevatest probleemidest, aga põhiliinina pakub siiski hollywoodlikku self-made-man lugu. Selle õnneliku lõpuga self-made-man’i loo fooniks on Hillbilly’ide kogukonnas maad võtnud hoiak, et me oleme kuidagi maha jäetud; ühiskond väärtustab ja ‘aitab’ teisi ühiskonna gruppe, aga mitte meid. Sellises trööstitus õhustikus lähevad valijate hääled kergesti sellele, kes pakub lootust ja mingis mõttes ka eeskuju. Trumpi ülilihtsad lahendused ja ‘Make America Great (Again)’ lubadused töötavad sellistes äraunustatud piirkondades hästi. Samamoodi nagu rannikuäärsetes metropolides veab high-tech majandus elanike haridustaset üles, nii veab majanduslik hääbumine sisemaalaste haridustaset alla; madal haridustase on aga omakorda hea pinnas ülilihtsate, kuid petlike lahenduste vastuvõtmiseks.

Nii on ka tööliste ja talupoegade liidu teema saanud postmodernsel ajastul hoopis uue sisu.

Hetkel on see teema rakendatud Trumpi parempopulistliku poliitika vankri ette. Eeslinnade võitmine tõi Bidenile küll valimisvõidu, aga kui Biden tahab olla kogu Ameerika president, siis tuleb leida töötavaid lahendusi ka sinikraedele ja farmeritele.

Sharpminderi tähelepanu köitis kaheksa Rust Belt’i demokraadist linnapea ettepanek luua siseriiklik Marshalli Plan selle tööstuspiirkonna uueks käimatõmbamiseks (loe siit).

Mida on Eestil USA hääletamismustritest õppida? Pilk erinevatele statistilistele andmetele ütleb, et nii mõndagi.

Eestiski on elatud pikki aega uskumuses, et peamised valijalõhed püsivad meil rahvuslikul pinnal. Hiljuti (oktoober 2020) avaldatud Kaitseuurinugte Keskuse küsitlusuuringust (loe siit) selgus, et kui tüüpiliselt peetakse Eesti julgeolekuohuks Ida-Virumaa venelasi, siis tegelikud ohud on täna hoopis mujal – Kesk-Eestis.

Kesk-Eesti, madalama haridustasemega ja 55–64-vanused vastajad väljendavad suuremat sotsiaalpoliitilise võõrandumise tunnet, nende hulgas on keskmisest levinum arvamus, et poliitika ei arvesta nende vajadustega. Ligi kolmveerand sellest rühmast usub, et midagi ei muutu, ükskõik, kes valitsuses tüüri juures on. Need hoiakud on üsna analoogsed USA issue voter’itele, kes annavad oma hääle konkreetset kasu lubavale poliitikale. 2019 a. Riigikogu valimistel hoidis EKRE maapiirkondades 22-25%-ga kindlat teist kohta, lubades Reformierakonnale vähem kui 5% punktilist edumaad.

Ka siis, kui ülal viidatud küsitluses mõõdeti rahulolu Eesti arengutega, Eesti võimalust ajada suveräänselt oma poliitikat, või valmidust loobuda vabadustest majandusliku heaolu või turvalisuse nimel, tulevad esile ikka ühed ja samad sotsiaal-demograafilised karakteristikud – madalam haridustase, maapiirkond, vanus üle keskea, rahulolematus oma eluga.

Tähelepanuväärselt ei kattu tunnetuslik rahulolu/rahulolematus inimeste tegeliku majandusliku olukorraga. Järva, Jõgeva, Rapla ja Lääne maakonnas ei ole keskmine palk madalam kui enamikes maakondades, Ida-Virumaast ja Valgamaast on see kõrgem. Samas on Valgamaal ja Ida-Virus rohkem neid, kes näevad viimase kolme aasta muutusi positiivsetena. Niisiis mõjutavad inimeste elutunnetust muudki asjad kui vaid isiklik rahakott. Tulgem korraks tagasi selle USA analüütikute järelduse juurde, et asustustihedus mängib valijahoiakute kujunemisel tähtsat rolli.

Omamoodi proxy asustustihedusele ja sellega seonduvale elukoha väärtusele on kinnisvaratehingute intensiivsus ja hind. Mida rohkem tehinguid, seda ihaldusväärsem on paikkond elamiseks ja äri ajamiseks. Maa-ameti ülevaatest selgub, et Lääne, Rapla, Järva ja Jõgeva maakonnad moodustavad omaette vööndi, kus tehinguid on vähe ja kinnisvara keskmine ostu-müügi tehingute hind madal (loe siit). Kui Põlva- ja Viljandimaa on 2015-19 kiired tõusjad, siis Jõgeva- ja Järvamaal näib elu olevat seisma jäänud.

Niisiis näib, et lihtne ääremaastumise retoorika  on varjutanud hoopis olulisema Eesti poliitilise probleemi – sisemaastumise.

Kuigi Tallinn on mitmes plaanis ülejäänud Eestist eristuv, on tegelikkus palju kirjum kui pealinna – ülejäänud Eesti dihhotoomia. Teatud geograafilistes piirkondades teravalt tajutav mahajäetuse ja võõrandatuse tunne süvendab usaldamatust valitsemisinstitutsioonide vastu ja toidab populismi. Kasutades tuntud Prantsuse politoloogi Yves Meny hiljutisel webinaril öeldud mõtteid, võib Trumpi kaotus populismi küll nõrgendada, ent ei kaota seda. Populismi baas ja juured on iga ühiskonna sisemistes põhjustes,  eeskätt teatud inimgruppide või piirkondade ära unustamises.

Nii nagu USA Rust Belt, nii vajab ka Järva-, Jõgeva ja Raplamaa oma Marshalli plaani. Me vajame riikliku tuge Mäo/Paide või Jõgeva potentsiaalsete logistika-ja uue majanduse keskuste käimatõmbamiseks, mitte Port Francosid Tallinna südalinnas.

Foto: Randy Fath, Unspalsh

Hinda ja jaga:

  • Post Category:Demokraatia