’Trickle-down economy’ ja Eesti maksudebatt
Foto: Keystone/Getty Images
Sharpminder
“Nad kannavad omi probleeme üle ühiskonnale. Aga teate, pole olemas sellist asja nagu ühiskond. On mehed ja naised, ja on pered. Ükski valitsus ei saa teha midagi muud kui vaid inimesi mõjutada. Ja inimesed peavad kõigepealt hoolitsema iseenda eest. On meie kohustus hoolitseda iseenda eest ja seejärel hoolitseda ka naabrite eest“. Need sõnad ütles Briti peaminister Margaret Thatcher intervjuus populaarsele Briti naisteajakirjale ’Women’s Own’ 1987. aastal. Suhteliselt radikaalne tekst. Eriti kui vaadata seda thatcherlikku ühiskonnakirjeldust ikka veel möllava COVID pandeemia taustal ja võrrelda seda president Bideni Big Government kontseptsiooniga, mille taha hiljuti asusid ka teised G7 riigid. Kriiside ajal vaadatakse ikka riigi poole, olgu siis tegu sõjaga, koroonakriisi, majanduskriisi või kliimakriisiga. Riik – see tähendab kindlasti ka makse ja maksupoliitikat. Kuna ka Eesti maksudebatt lonkab kahte jalga ja globaalne 15% ettevõtete tulumaksu lepe on muutumas üha akuutsemaks, siis on ka Sharpminderil põhjust teemal jätkuvalt silma peal hoida.
Ajalugu
Briti peaminister Margaret Thatcher ja USA president Ronald Reagan olid mõlemad karismaatilised poliitikud ja agressiivsed maksude langetajad. Nende maksupoliitika ideoloogiliseks jooneks oli nn ’trickle down’ (allatilkuv) efekt. Intuitiivselt tundub olevat asi õige – kärbime maksusid kõige jõukamatel, et väärtustada ettevõtlust ja seeläbi suurendada ühiskondlikku rikkust. Kui rikkamad saavad veelgi rikkamaks, siis nad laiendavad ettevõtlust, loovad uusi töökohti, tarbivad rohkem ja see kõik ’tilgutab’ rikkust ka allapoole, vaesematesse ühiskonnaklassidesse.
Ka Eesti tänane maksusüsteem on ’trickle down’ nägu oma proportsionaalse eraisiku tulumaksu ja klassikalise ettevõtete tulumaksu asendamisega dividendide tulumaksuga. Aga Thatcheri ja Reagani hiilgeajad olid 1980ndad, täna vaatab kalendrist vastu aasta 2021. ’Trickle down’ usku oli ka USA eelmine president Donald Trump, kelle majandusmeetmete paketi keskmes oli suur maksulangetus nii ettevõtetele kui ka jõukamatele ameeriklastele. Tänaseks on president Biden oma esimese kuue ametiaja kuuga paljud need maksulangetused ümber pööranud, kuigi mitte sellele kõrgusele, kus olid tulumaksud enne president Trumpi. Oleme ühes oma blogiloos sellest ka kirjutanud (loe siit).
Kas ’trickle down’ töötab?
Sharpminder läheneb sellele küsimusele kahe sammuga. Juba 2014 avaldas OECD uuringu (loe siit), mis näitas, et viimase 30 aastaga on ebavõrdsus 10% rikkama ja 10% madalama sissetulekudetsiili vahel OECD riikides suurenenud. Kui 1980 oli sissetulekute suhe 7:1, siis 2014 aastaks oli see kasvanud 9,5:1 peale ja jätkab kasvamist. Me teame ka seda, et COVID pandeemia on majanduslikku ebavõrdsust veelgi kasvatanud. Sellest kirjutasime ühes oma blogiloos (loe siit). Teine oluline tulem uuringust oli see, et selline majandusliku ebavõrdsuse kasv pärsib statistilise tõenäosusega üldist majanduskasvu. Tõe huvides mööngem, et OECD uuring ei olnud kitsalt fokuseeritud ’trickle down’ majandusmudelile, vaid arenenud majandustega ühiskondade laiematele trendidele.
Aga pole hullu, hiljuti, 2020 aasta detsembris avaldasid David Hope ja Julian Limberg London School of Economics egiidi all mõjuka uurimistöö „The Economic Consequences of Major Tax Cuts for the Rich“ (loe siit). Uurimistöö keskendus OECD 18 riigi majandus andmetele perioodil 1965-2015, mille põhjal otsiti seoseid tulumaksude alandamise ja jõukamate inimeste sissetuleku kasvu vahel, ning ka tulumaksude alandamise ja tööpuuduse vähenemise ning GNI (Gross National Income, loe siit) kasvu vahel. Kui pikk ja keerukas teaduslik jutt lühidalt kokku võtta, siis uurides pikki aegridu ja tehtud maksureformide mõju eri riikides leiti et:
- 1% kõige rikkamaid inimesi võitis maksude alandamisest igal juhul kuni 0,8% protsendipunkti vähemalt viie maksureformi järgse aasta jooksul. Sharpminderi kommentaar – siin üllatust ei ole;
- Samas mingit arvestatavat statistilist seost maksude alandamisel jõukamatele ja tööpuuduse vähendamisel ning GNI per capita tõusul ei ole. Analüüs näitas, et nii nendes riikides, kus ‘trickle down’ tulumaksureforme tehti ja ka nendes, kus reforme ei tehtud, liikusid tööpuuduse ja GNI näitajad sarnaselt. Järelikult on tööpuuduse tase ja rahvusliku sissetuleku kasv seotud laiemate majandustsüklitega ja mitte konkreetse tulumaksu tasemega riigis. Sharpminderi kommentaar – tulemus on üllatav, aga mitte uskumatu. Ühtlasi osundab LSE uuringu järeldus sellele, et Reformierakonna dogmaatika, mille järgi madalad maksud on peamine edu võti – ei oma empiirilist tuge mahuka ja põhjaliku rahvusvahelise võrdlusuuringu näol.
Hope ja Limbergi uuringut kajastasid pea kõik olulisemad majandusküsimusi kajastavad meediakanalid. Näiteks Bloomberg siin (paywall) ja CBNC siin , jne. Eestis jäi meediakünnis vist (?) ületamata.
Hope & Limberg ning Eesti maksudebatt
Järeldus nr. 2 Hope ja Limbergi uuringust võiks meie maksudebatis omada suhteliselt suurt kaalu. Kui lugeda Martin Helme ettekannet EKRE suurkogul, siis tema alandaks makse edasi jättes seejuures välja ütlemata, millised avalikud teenused selle tagajärjel kas päris ära kaovad või ’tilgub’ neid vaid omadele (loe siit). „Langetame makse veelgi!“ on üdini populistlik loosung ja EKRE puhul pole siin midagi imestada. Viime riigi rolli miinimumini ja ’vabastame raha’. Koheselt meenub ülalpool viidatud Thatcheri tsitaat, II pensionisamba vabastamine ja manitsused, et täiskasvanud lapsed peaksid oma eakate eest ise hoolt kandma.
Kaja Kallas Reformierakonna üldkogul maksuteemat ei puudutanud. See eest tuli rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus lagedale veelgi machiavellilikuma ettepanekuga, et eraisiku tulumaks võiks alaneda tänaselt 20% 13-15% peale ja see võiks täies mahus laekuda kohalikesse eelarvetesse. Ka rahandusminister ei täpsustanud, mis saab avalikest teenustest (loe tema mõtteid siit)? Eks tänagi saavad KOV’id riigieelarve ümberjagamise kaudu ca 12% eraisiku tulumaksu ning protsent või paar lisaks KOV’e palju jõukamaks ei tee. Kas rahandusministri plaan tähendab, et KOV’id saavad kaasavaraks X arvu avalikke teenuseid, mida peaks siis korraldama stiilis ’laste huviringid’ jmt.? Lauri Läänemets (SDE) tuli välja avaldusega, et Pentus-Rosimannuse maksulangetus läheks riigile maksma ca 560 miljonit eurot saamata jäänud maksutulu. Faktikontroll leidis, et suures plaanis on see tõsi (loe siit). Hiljuti ei leidnud valitsus raha kahele pasunakoorile, laste huviringidele ja päästjate palkade tõstmiseks. Kust leitakse tulevikus 560 miljonit, et tekitatud maksu-auku lappida? Võimalik, et rahandusminister ei mõelnudki oma grand plaani tõsiselt, vaid tahtis ainult jõukatele valdadele enne lähenevaid valimisi natuke ’mett moka peale määrida’. Kuigi Sharpminderile selline populistlik ’tiivaripsutamine’ iseenesest ei meeldi, oleks tore, kui antud juhul asi vaid sellega piirdukski.
Väikse kõrvalpõikena tasub siinkohal enda jaoks fikseerida Soome sotsiaalpoliitika suurt otsust. Sanna Marini valitsus suutis saavutada Eduskunna toetuse Sote reformile, mille takerdumine oli viinud võimult eelmise, Juha Sipilä valitsuse. Sote reform väärib ilmselt omaette blogilugu, siin mainigem vaid ühte detaili – reformiga kehtestatakse pikaajalisele hooldusele üks üleriigiline standard ja teenuse korraldamine viiakse kohalikelt omavalitsustelt kõrgemale, regionaalsetele üksustele. Sharpminderile tundub see loogilisena – Eestis Viimsi valla finantsvõimekust ja rahavastiku koosseisu ei saa võrrelda näiteks Rõuge valla samade parameetritega. Kui Eesti keskvalitsus peseb paljudest avalikest teenustest ’käed puhtaks’, siis regionaalpoliitiliselt see vaid forsseerib Suur-Tallinna teket ja muude Eesti piirkondade ääremaastumist. Samas, Reformierakonna põhiline valijaskond ongi Suur-Tallinnas ja Tartus, mistõttu võib see tee neile sobida. Iseasi, kas see on õige ja kasulik Eestile tervikuna?
Sharpminderil pole kindlat numbrit, mille peale näpp panna ja öelda, et see oleks õige ja õiglane eraisiku tulumaksu määr. Kuid Hope ja Limbergi uurimistöö taustal võiks kasvõi kaalumiseks astmelise tulumaksu teemat läbi mängida. Kõige jõukamate (näiteks 1%) täiendav maksustamine on oluline teema, kuna ebavõrdsuse vähendamine on keskne teema, millega G7 ja EL tegelevad täna sama tõsiselt kui rohepöörde või ühiskondade digitaliseerimisega. Eesti kuulub suure suhtelise vaesuse tasemega riikide hulka Euroopas ja see ei peaks niimoodi jääma.
Globaalne maksudebatt ja Eesti
Oma eelmises blogiloos, kus alustasime globaalse maksudebati kajastamist (loe siit), olime üsna kindlad, et Veneetsias toimuv G20 rahandusministrite ja keskpanga juhtide kohtumine annab omapoolse kinnituse saavutatud kahesambalisele globaalsele maksukokkuleppele. Nii ka läks. Lõppkommünikee (loe siit), kutsus muu hulgas diplomaatilises keeles tungivalt liituma leppega ka neid riike, kes seda seni teinud ei ole, k.a. Eesti. Kuigi G20 rõhutas, et leppe eelduseks ei ole kõigi riikide liitumine leppega, siis Sharpminder ei usu, et Eestil kui EL liikmel oleks võimalik leppest välja jääda. EL jõustab 15% tulumaksupõranda kohustuse ilmselt direktiiviga ja selle poliitiline blokeerimine oleks meile ilmselt majanduslik ja poliitiline harakiri.
Kui visata kiirpilk ajalukku, siis leiame The New York Times’ist (NYT) hiljuti avaldatud ilmeka joonise ettevõtete tulumaksu määra alandamisest suuremates riikides + Bermudal oma 0% maksumääraga viimase 40 aasta jooksul. Bermuda on üldse tänasel päeval kõrgeima GNI per capita suhtega riik – eks hall ja must raha paljuski sinna päikese all koondu. Samas on Bermuda uue globaalse maksuplaaniga liitunud.
Allikas: NYT
Antud joonise valguses on 15%’ne ettevõtte tulumaksu põrand suhteliselt OK ettepanek. Eks need numbrid joonisel räägivad selget keelt. Tuleb tunnistada, et mingis osas oli Reaganil ja Thatcheril 80ndatel õigus ja ruumi ettevõtte tulumaksu alandada oli toona küll ja veel. 1980-ndate rahvusvahelisest maksudebatist jäi Eesti kõrvale, sest siis olid meil teised kodused ülesanded nagu võitlus perestroika poolt ja alkoholismi vastu. Seekord ei taha me vabatahtlikult maksudebatis osaleda, sest just selline mulje jääb Eesti meedia pildist, kus globaalne maksureform on Tänaku rehvimurede, lemmiklooma- ja missiuudiste taustal ebaoluline teema, uudis. Kahju!
Aga iga mõtestatud debatt saab alguse sisukatest poolt- ja vastu argumentidest.
Mõelgem, mida võiksid iirlased ja ungarlased välja käia globaalse maksureformi vastu? Või milline võiks olla iirlaste ja ungarlaste plaan oma senise ettevõtete tulumaksu määra kaitsmisel?
Iirlaste psüühikas on praegusel 12,5 % maksumääral oma sümboolne koht. Hiljuti jooksis rahvusvahelisest meedia pildist läbi maagiline number 1 triljon eurot. See on ligikaudne summa, mida maailma suurkorporatsioonid on Iirimaale investeerinud, luues ühtlasi ka palju ja hästi tasustatud töökohti. Kui Iirimaa eelmises finantskriisis väga kõvasti pihta sai, siis oli iiri avalikkus peaaegu valmis loopima kividega neid majanduseksperte, kes soovitasid suurendada ettevõtete tulumaksu. Niisiis jäeti tulumaksumäär endisele madalale tasemele ja eelarve päästmiseks lasti riigivõlg piltlikult öelda kosmosesse. Vaata joonist.
Allikas: Tradingeconomics.com
Jooniselt on lihtne näha, et iirlaste valik ’aitas kaasa’ sellele, et 2007 a. riigivõlg 23,9% (võrreldav tänase Eesti tasemega) paisus 2013. aastaks juba pea 120%’ni, olles nüüdseks ’normaliseerunud’ suhteliselt respektaablil ca 60% tasemel. Nende valik. Tänases olukorras pole neil siiski suur probleem tõsta oma ettevõtete tulumaksu määra 2,5 protsendipunkti, kui selleks vajadus on.
Pigem võib nende jonn olla tingitud soovist kaubelda globaalse maksuleppe raames Põhja-Iiri küsimuse ja Iirimaa taasliitmise üle. Suure Reede kokkulepe (Good Friday Agreement) 1998 jättis ukse sellele võimalusele valla. Suure Reede kokkulepe ühe klausli järgi saavad Põhja-Iirimaa elanikud referendumil valida, kas liituda Iirimaaga? Pole saladus, et demograafilised trendid Põhja-Iirimaal töötavad katoliiklike iirlaste kasuks. Katoliku kirik on Põhja-Iirimaal juba oma 40,8% liikmeskonnaga suurim kirik. Reaalselt pole see referendum tänase ega homse päeva küsimus, aga tulevikuks mõne trumbi taskusse poetamine ei tee halba.
Orbani kauplemise koht saab olla väiksem EL surve Ungarile õigusriigi ja LGTB kogukonna teemade osas, sealhulgas Taastefondi rahade kättesaamine ilma eelmainitud teemadel tingimusi seadmata. Tasub vähemalt üritada.
Mis oleks Eesti kauplemise koht? Sharpminder mõtles ja mõtles, aga ei suutnud välja mõelda. Aga jätame siin otsad teadlikult lahtiseks. Debati edendamise huvides tasuks muidugi mõelda ka hoopis teistpidi. Näiteks – mida Eesti keskklass (või Eesti rahvas tervikuna) võidab sellest, kui meil jätkuvalt ettevõtete tulumaksu pole?
Suurriikide (USA) ja EL üheks oluliseks komponendiks uue maksureformi ellukutsumisel on digimaksu temaatika. Märkimist väärib ka USA suhteliselt jäik positsioon Euroopa digimaksu plaani osas. Viimane oleks 0,3%’ne interneti teel müüdavate kaupade ja teenuste maks, mida müüakse EU turul ja mille käive oleks vähemalt 50 miljonit eurot aastas. Euroopa Komisjon soovis digimaksuga osaliselt katta Taastefondi kulusid. U.S. Treasury juht Janet Yellen saabus peale Veneetsiat aga 12.07. Brüsselisse ja soovis tungivalt, et hetkel võetakse see uus digimaks üldse laua pealt maha või naastakse selle arutamise juurde pärast globaalse ettevõtte tulumaksureformi tegemist. Teisalt muidugi nende EL liikmete veenmine, kes ei ole veel maksukokkuleppega liitunud. Yelleni peamine argument oli see, et digimaks mõjutab disproportsionaalselt enim USA tech hiidusid ja ei vasta laiema kokkuleppe sisule ning üldine kokkulepe on juba saavutatud. Niipalju kui uudiseid on lekkinud, siis hetkel ongi EL digimaksu plaan pandud riiulisse paremaid aegu ootama.
Mõneti kummastav oli selles valguses lugeda meie rahandusministri kt. Maris Lauri viimast postitust FB’s, mis kirjeldas neid kohtumisi. Tundus, et juttu oli nii ilmast, Valgevenest ja veel paljudest asjadest, aga mitte sõnagi digimaksust või üldisest maksukokkuleppest. Milleks selline häma? Sellest, kuidas Yellen survestas oma Brüsseli reisi raames näiteks Paschal Donohoe’d, Iirimaa rahandusministrit ja Eurogrupi presidenti, saab lugeda siit (võib, aga ei pruugi rakenduda paywall).
Kuhu edasi?
Sharpminder on hetkel küll veendunud, et jonnime mis me jonnime, aga Eesti peab globaalse maksukokkuleppega liituma. Seega ettevõtete tulumaks tuleks. Hope&Limbergi uurimistöö näitas, et madalad maksud kõige jõukamatele ei too laiemat positiivset majanduslikku mõju ja on kasulikud vaid tipprikastele endile. Seega tasuks pidada siin sisulist debatti, et leida Eestile mõistlikud maksumäärad.
Tulumaksudest suurem murekoht Eestis on väga kõrged sotsiaalmaksud, mida rohkem tõsta ei saa ja millest ikka ei piisa sotsiaal- ja tervishoiuteenuste rahastamiseks. Võtsime selle kassapõhise süsteemi üle Bismarcki Saksamaalt 90ndate alguses ja hoiame sellest juba 30 aastat kramplikult kinni. Samal ajal on Saksamaa ise seda 1880ndatest pärit kassade süsteemi nii tugevalt muutnud, et teaduses on käibele tulnud lendfraas „Goodby to Bismarck“. Bismarki ajastu tööstuspöördest tänaseni on maailm kõvasti muutunud, muutunud on ka töösuhted. Tahame moodsat mobiilsete töösuhetega riiki, aga kasutame 140 aastat vana mudelit tööjõu maksustamisel. No good! Selmet sotsiaalkassade puudujääke pidevalt üldmaksude arvelt siluda, vajaks kogu sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi rahastamine fundamentaalset maksureformi. Tasakaalupunkti otsimine tulumaksude, tööjõumaksude ja rohemaksude vahel on see töö, mis tuleb ette võtta. Sharpminder seda lähiajal teebki, reflekteerides ka president Kaljulaidi lennukaid ideid.
Eestis on seda maksude plekkpurki ninaotsaga mööda tänavat pidevalt edasi toksitud, aga aeg oleks purk ülesse korjata, taaskasutusse saata ja värskete mõtetega meie maksupoliitikale otsa vaadata. Edu selleks!
Foto: Markus Spiske, Unsplash